Pojeng ahtalehine

Agrotehnika:  Pojengid on vähenõudlikud kuid normaalseks arenguks ja igal aastal massiliseks õitsemiseks vajavad nad õiget hooldust. Varakevadel kohe peale lume sulamist väetatakse lämmastikuga (nitrofoska, ammooniumsalpeeter või virts). 30-40 g ühe täiskasvanud põõsa kohta. Kuiv väetis raputatakse ümber taime mulda. Lämmastik on sel perioodil vajalik lehemassi moodustamiseks. Teine väetamine - pungade moodustamise alguses. Selleks on hea kasutada sõnnikuleotist (1 kg sõnnikule lisatakse 10 liitrit vett ja leotatakse 10 päeva). Igale põõsale antakse ämbritäis. See on vajalik kvaliteetsete õite saamiseks. Kui pole sõnnikuleotist sobivad ka mineraalväetised: 8-10 g lämmastikku, 15 g superfosfaati ja 10-15 g kaaliumi põõsa kohta. Võib kasutada kompleksväetist, mis sisaldab lämmastikku fosfori ja kaaliumi vahekorras 1:2:2 (ühe põõsa kohta 30-40 g). Peale õitsemist võib teha kolmanda väetamise: 20 g kaaliumi ja 15-20 g fosforit täiskasvanud põõsa kohta. See stimuleerib uute taimepungade teket.
Pidage meeles, et pojenge ei tohi üle väetada. Lämmastikuga üle väetades kasvab põõsas suur kuid õied on väikesed, väheneb talvekindlus ja väheneb vastupidavus haigustele. Pojenge on parem väetada peale vihma või tugevat kastmist. Pojengid armastavad niiskust. Kuiva suvega tuleb neid vähemalt kord nädalas tugevalt kasta. Kasta on vaja ka kaks nädalat enne õitsmist 10 liitrit vett igale põõsale. Kuiv palav ilm sel ajal võib olla põhjuseks, et taim õitseb halvasti. Tähtis on kastmine ka suve teisel poolel (juulis-augustis kui tekivad uued pungad). Peale kastmist on kasulik taime ümbrus kobestada, et säilitada mullas niiskust ja parandada õhu juurdepääsu juurtele. Enamikel sortidel on peale keskmise punga varrel ka 2-4 külgmist. Kui tahate saada suuri õisi lõikeks tuleb külgmised eemaldada kui nad on hernetera suurused. Kui tahate pikemaajalist õitsemist jätke külgmised pungad alles ja laske neil areneda. Ühekordsetel pojengidel külgmisi pungi ei eemaldata. Sügisel oktoobri lõpus lõigatakse pojengi varred ära mullapinna lähedalt. Täiskasvanud taimi talveks ei kaeta.

Tänapäeval üks hinnalisemaid ja populaarsemaid taimi Põhja-Euroopas, USA-s ja Kanadas on ahtalehine pojeng (Paeonia tenuifolia L.). Eestis on see lill tuntud kahjuks vaid vähestele vanematele lillekasvatajatele. Punases Raamatus on ahtalehine pojeng harulduste nimekirjas. Kuuekümnendatel- seitsmekümnendatel aastatel oli ta küllalt laialdaselt levinud, kuid peatselt  kadus meie aedadest. Põhjuseks peetakse moodi tulnud suureõielisi piimõielise pojengi sorte, samuti huvi kaotust loodusliku aia ja metsiku floora vastu.
Ahtalehine pojeng õitseb varem- Eestis mai keskpaigast lõpuni, koos hiliste tulpidega, küllaltki lühiajaliselt, kuid see-eest erksalt. Arenenud põõsal on mitukümmend, meeldiva, õrna aroomiga õit. Nähtavasti pole kevadises flooras midagi erksamat ja meeldejäävamat. Küllastunud, mahlakas õie värvus, kroonlehtede toon, mida ei suuda edasi anda ükski foto, kontrast erkkollaste tolmukatega, loob ebatavaliselt dekoratiivse efekti. Kaunis on ka kooslus huvitavate, ebatavaliste lehtedega, mis on kitsalt pikuti lõhestunud. Tõlgituna inglise keelest kõlab tema nimetus kui sõnajalalehine pojeng. See on kui omapärane sähvatus kevadises aias, viimane laeng kevadisest ilutulestikust. Kompaktne, tihe, poolkerakujuline põõsas, ilus ka peale õitsemist. Põõsa kõrgus 40-45cm.
Kasvatamine ja arenemine, nagu ka välimus, on sarnane teiste sugukonna esindajatega. Vajalik on hea drenaažiga, kerged, rikkad, neutraalsed, või nõrgalt leeliselised, mõõdukalt niisked, või kuivad mullad. Eelistatumad on mustmullad kõrge kaltsiumkarbonaadi sisaldusega. Erinevalt teistest liikidest omab pikemat suvist puhkeperioodi. Ahtalehist pojengi istutatakse augusti lõpus- septembri alguses, kuna juurte moodustamine, nagu ka teistel pojengidel, toimub sügisel. Kevadel istutatakse pojengi ainult suure osana, kuna maaalune juureosa ei moodusta kevadel juuri ja varsi.
Pealtväetatakse tavalise skeemi järgi, millega väetatakse ka tavalisi pojenge, ülekaalus fosfor- ja kaaliumväetised. Lämmastikuliig vähendab õitsemist, soodustab seenhaigustesse haigestumist, ning võrsete lamandumist. Taim areneb aeglaselt. Paljundada saab maaaluse juurerisoomi jagamisega ja seemnetega, parem poolküpsetega, mis külvatakse kergesse toitaineterikkasse mulda sügisel.
Aias võib ahtalehist pojengi kasvatada suures kiviktaimlas, kivide vahel ja rusukalde taustal, mõõdukalt kuivas miksbordüüris. Huvitavam on ta koos kõrreliste, eremuuridega, mitmeaastase linaga,leetpõõsaga, ubapõõsaga ja kassiurbiga. Võib ajatada. Asendamatu selektsioonis.
Taim on väga vastupidav haigustele. Probleeme võib tekkida ainult vettimisega vihma-, või sulaperioodil, ebapiisava drenaažiga muldadel. Mõnikord ilmuvad täid, mustad maasipelgad. Tugevad öökülmad võivad kahjustada õiepungi ja kroonlehti. Eestis võib kasvatada ilma talvekatteta

Ahtalehine pojeng.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Dekoratiivtaimede paljundamine seemnetega".